Newt Gingrich on tõstatanud küllaltki tänuväärse teema – igasuguste komisjonide loomise asemel võiks asuda valitsuses juurutama Lean Six Sigma‘t (LSS). Kahtlemata sellega kulusid saab säästa, sealhulgas avalikus sektoris, kuid kas ka riikide majandust muuta?
Avaliku sektori kulud
LSS on operatsioonide tõhustamisele suunatud kontseptioon – teha asju kiiremini, vähemate ressurssidega ning üha paremini kliendinõuetele vastavalt. Riikide opereerimisel on aga klientide (loe:kodanike) teenindamise kulud siiski küllaltki väikesed võrreldes igasuguste muude kuludega.
Kuidas sa pensionisüsteemi kulusäästlikumaks teed?
Kuidas haridussüsteemi LSS tööriistadega parendada? Õpetajate palkade maksmist?
Maksusüsteemi reformid?
Väga palju poliitilisi otsuseid, mis vähemalt teoreetiliselt peaksid ka mingitele makromajanduse mudelitele toetuma. LSS’l on siin asjaga vähe pistmist.
Majandusteadus vs Lean Six Sigma
Oleme ausad. LSS on kõva sõna. Et saada Mustaks Vööks ehk tüübiks, kes suudab iseseisvalt toimetades midagi paremaks muuta, võtab 5 nädalat koolitust. Seda kõike eeldusel, et su hariduslik taust toetab seda ning on vastav töökogemus ning ladus suhtlemisoskus ka.
5 nädalase koolitusega majandusteaduses (makroökonoomika) võid sa valdkonna isakestele-emakestele kohvi keeta. Majandusteaduse matemaatika on LSS statistiliste meetoditega võrreldes ikkagi kõrgem pilotaaž. Ühe riigi maksusüsteemi disainimine on oluliselt keerulisem pähkel kui toote parameetrite ohjamine.
Majandusteadus: 1. Lean Six Sigma: 0?
Ka see pole nagu päris õige väide. LSS’l on oma koht ka avalikus sektoris, sest lõppeks on ju tegutsemiskulud ka ikkagi olemas ning neid on võimalik vähendada.
Kodanikud tahavad kiirelt vastuseid. Kodanikud ei soovi, et nende maksuraha enam-vähem mõitlikult kasutatakse. Kodanikud tahavad avalikke teenuseid ka sisuliselt tarbida (näiteks korras teid), mitte jokk-produkte. Siinkohal saab LSS oma panuse igatahes anda. Siinkohal peaks korraks vaatama, mismoodi riigiasutused praegu üldjuhul oma kulutusi kärbivad.
Kulude kärpimine avalikus sektoris
Kes kunagi avaliku sektori asutuses on osalenud eelarve planeerimise protsessis, see mõistab seda emotsioonide kokteili paranoiast, üleanalüüsimisest, tehnilistest viperustest ja pidevalt muutuvatest juhistest, eeldustest ning juhenditest. Lihtsam on peaga pliidipuid lõhkuda.
Ning siis saabub MASU. Aega 3-4 kuud, tõmba oma eelarve 10-20% kokku. Mõnel veel rohkem. Mis siis tehakse?
Mingeid fundamentaalseid muudatusi sa selle aja jooksul ei tee.Tegevusi ka ei vähendata. Lihtsalt ole meheks ja tee vähemaga samapalju või rohkem.
Kaoru Ishikawa hindas kvaliteeditegevuse nähtavat mõju ilmnevat 5-10 aastases perspektiivis. Efektiivsuse tõstmine ei ole selles mõttes väga erinev. Loomulikult saab kiireid võite, kuid asjade oluliselt paremaks tegemine nõuab aega. Päris ilmselge, et majandustsükli jõudmisel langusfaasi, seda mõistlikult enam teha ei saa.
I maailmasõda vs II maailmasõda
Kogu see avaliku sektori kulude kärpimine meenutab I maailmasõda, kus üritati tohutu pikki rindejooni korraga liigutada. Korraga võetakse kõigilt töötajatelt mingi % palgast maha või siis sunnitakse kõiki palgata puhkuse päevi võtma. Lõppkokkuvõttes kannatavad kõik ning suureneb nii klientide kui ka teenistujate rahulolu.
Alternatiiviks on manööversõjapidamise kontseptsioon, mis on peaaegu sama vana kui sõda ise, kuid doktriinideks kirjutatud ja hiljem ka rakendatud peaasjalikult Venemaa ja Saksamaa poolt 1920-1930’ndatel aastatel. Põhiidee siis tekitada jõudude kontsentratsioon ühte punkti, sealt läbi murda ning kihutada lapats põhjas senikaua kuni kütus ja moon lubavad.
Lean Six Sigma on mingil abstraktselt tasandil manööversõjapidamisele väga sarnane kontseptsioon. LSS kasutades sa ei otsi suurt ja kõikehõlmavat lahendust kõigile probleemidele. Sa tuvastad 1-2 juurpõhjust ning tegeled nendega. Kui sul õnnestub “läbi murda”, siis kukub tavaliselt rohkem kui 1 tulp sinu Pareto diagrammil. Pressid tankipataljoni kuskilt rinde vahelt läbi ning kaitsjal läheb jalgealune väga tuliseks.
Lean Six Sigma‘ga siis ikkagi saab MASU vastu?
LSS ei ole imerohi. Newt Gingrich tundub pigem mängivat mingit poliitilist mängu, sest hetkel majandustes olevaid probleeme üksnes LSS abil ei lahendata. Iga asi peaks jääma omale kohale ning MASU murdmine peaks jääma majandusteadlaste pärusmaaks.
LSS on asi, mida peaks avalikus sektoris tegema, kuid seda kindlasti mitte üksnes vastusena MASUle. Ennekõike on selleks vaja pikaajalist visiooni ning majandusetsüklilisuse tasandamist ametkondade jaoks. Üleöö sellega eelarveid 20% ei kärbi.