2012 vist omamoodi verstaposti aasta Eesti kvaliteedimaastikul – esimest korda Maarjamaal avatud koolitusena Lean Six Sigma Black Belt kursus. Sisekoolitustena on neid teinud Elcoteq, Ericsson ja ka teised, kuid asjade suures plaanis pole tegu väga levinud asjaga. Mis seal siis nii erilist toimub? Sai ka koolipinki istutud, et asjast lähemalt kuulda.
Lean Six Sigmast
Väljamaiste sõnade taga on tegelikult paljuski Jaapanist pärit juhtimissüsteem, millele on ameeriklased kena poisslapse nime pannud ning selle edukalt ülejäänud maailmale maha müünud. Vägivaldselt asja kaheks lüües on sul nagu tegemist kahe eraldiseisva, kuid üksteist täiendavad tööriistakomplektiga:
- lean komplekt, mis on suunatud tootlikkuse kasvule, partiisuuruste vähendamisele ning läbimisaegade lühendamisele ning
- six sigma komplekt, mis on suunatud kvaliteediprobleemide lahendamisele.
Tööriistad on kokku toonud aga kergelt taoistlik lähenemine juhtimisele, mis hõlmab endast peaaegu kõike, mida me juhtides teeme. Asjal on selles mõttes täitsa strateegiline jume juures, et kui sellega tegelema hakata, siis muudab see su organisatsiooni küllaltki põhjalikult.
Teekond arvamisest teadmiseni
Lean Six Sigma projekt on teekond arvamistest teadmisteni.
Ma ei taha siinkohal arvamuste väärtust kuidagi kahandada. Küll aga pole nad produktiivsed, kui arvamusi rohkem kui 1-2 ning diskussioon tüürib sinna suunas, kus kellegi arvamus peaks teise omast kuidagi õigem olema. Kelle arvamus, siis on õigem? Vanima? Targema? Kõrgeima ülemuse?
Kuue Sigma projekti käigus sa ei diskrimineeri kedagi. Sa lihtsalt käsitled kõiki, ja ma tõesti mõtlen kõiki, arvamusi kui hüpoteese, mis vajavad faktilist tõestust. Siinkohal on peidus ka paljude võõristus kogu süsteemi ees – statistika on raske.
Kui tugev peaks matemaatiliselt olema, et hakkama saada?
Tõele au andes –päri karmi kraamini me veel jõudnud ei ole, mingi maitse on aga kätte saadud. Kui karm siis asi on? Tõenäoliselt saaks keskkooli matemaatika 4’ga hakkama. Sellega peaks rahulikult hakkama saama ülikooli statistika kursusel, saab seal ka. Muuseas – mis ülikooli ja Black Belt’i kursustel vahet on?
Ülikoolis nämmutatakse loengutes teooriat, praktikumides arvutatakse dispersioone, nii et kalkulaator punane. Black Belt’i kursusel õpetatakse sulle aga mida sa nendes numbrites näed – kuidas päriseluga siduda, kuidas tõlgendada. Millal sa näed protsessi tõelist muutumist ja millal sa vaatad suvalisi võnkeid protsessi toimimises.
Kes õpetab?
Gregory Watson väärib sooja sõnaga äramärkimist. Mees ei räägi mingi raamatu põhjal – mees on ise raamatuid kirjutanud. Tema lookesed, olles ise Lean Six Sigma sünni juures, on täiesti tase omaette.
Kas sa teadsid, et oma evolutsioonis on Lean Six Sigma praegune versioon juba 6’s generatsioon? Et jaapanlaste originaalne esitus terviklikust kvaliteedijuhtimisest oli üks-ühele sarnane Lean Six Sigma teise generatsiooniga? Seda juba 70’ndatel, kui mitte keegi polnud veel kuulnud ei sõna „Lean“ ega ka „Six Sigma“?
Selliseid pisikesi killukesi paistab pudenevat iga natukese aja tagant.
Mes too kursus maksab ja kas ka ära tasub?
Lean Six Sigma üks kahtlemata tugevamaid omadusi on tema tihe seos tasuvusega – su projekt peab kasulik olema. Väga tihti üks-üheselt mõõdetavalt ja rahainimeste poolt tõestatavalt. Iga osaleja peab ka ühe projekti tegema.
Olles küll oma projektiga alles üsna stardisirgel, paistab siiski 10- kuni 100-kordne tasuvus mitte midagi väga erilist olema.
Pane veel juurde nauding õppimisest, selle juurde kuuluvast idiooditundest ning maailmapildi avardumisest ning sul on lõbu ja kasu mõlemad käes.
Nii äge ongi? Jep. Nii äge ongi.